Veel üks kimbuke, vist veidi suurematele kui too päris esimene.

 *

 

Minu ema on esimees,

isa ka mingi asjamees,

eesistuja kuskil.

Mina, kui autoga sõidame,

istun tagaistmel,

titetooli kõrval,

poekotid süles, nojah.

*

Hobune jookseb hooga,

ratsanik seljas rõõmustab,

mõlemad hirnuvad naerda.

Hobune jookseb hooga,

hüüüüppab üle tõkke

ja jookseb edasi.

Oleks mul selline hobune!

Oleks ma ise

selline tore hobune!

Saepuru lendab, küll on hea!

*

Täna on merel lained.

Ilusad suured lained.

Valgete servadega.

Ema ütleb: eile ei olnud,

oli jumala sile

nagu peegel päikse käes,

kahju et teie ei näinud.

Isa ütleb: homme on ka

kindlasti mingit muud moodi,

siis kui me mujal oleme.

Ei usu, ei taha!

Las olla alati selline

nagu see, mis mina näen,

nagu siis, kui mina näen!

*

Meri kohiseb, mets mühiseb,

seda ma olen kuulnud,

mulle on räägitud.

Ise elan keset maad,

metsani hulk maad,

meri ilmatu kaugel.

Las kasvan suuremaks,

siis kaevan mere suuremaks,

ütleme naabrite aiani.

Metsa kah kasvatan suuremaks,

tulgu kasvõi tuppa.

Vaat siis kontrollin järele

need kohina ja mühina jutud

omaenese kõrvaga!

Vanaema:

                Oh pojuke, tattninake,

                ei seks ajaks ole sul

                enam miskit kõrvakuulmist!

Vanaisa:

               Seks ajaks, pojuke, vererõhk

               paneb sul kõrvad kohisema

              metsa ja meretagi!

Vanad inimesed

ei võta midagi tõsiselt,

ainult üks lõhverdamine!

*

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

*

Kaks kõige kihvtimat heli:

lipuköite plagisemine

vastu kõrgeid lipumaste,

kui on külm ja kõva tuul,

ja teiseks see hääl, teate küll,

kui lömmis plastpudel

end jälle siledaks ehmatab!

*

Mulle tuli jaaniööl

äkki jõulutuju,

tule ääres seisma jäin

nagu kivikuju.

Teised laulsid, miuksed on

Jaani hobu valjad,

mina, et oh kuusepuu,

küll on su oksad haljad.

Teised jooksid, hüppasid

hooga üle tule,

mina püüdsin pihule

jõuluingli sule.

Sõnajalgu otsima

kadusid kõik varsti,

ma jäin sütel praadima

juppi verivorsti.

*

Särav päike särab

kärav tänav kärab

siin on aed ja värav

orav käbi järav

särav päike särab

järav orav järab

särav päike särahtab

aiavärav värahtab

aiavärav värab

järav orav järab

päike muudkui särab

kärav tänav kärab

see on kärav tänav

see on särav päike

see on värav värav

see on orav orav

särav muudkui särab

orav muudkui orab

tänav läheb mööda

teretab ja tänab:

„Tänan, tänan väga!”

Väga tänav tänav!