Monday 17 April 2017

Mõned uuemapoolsed lasteluuletused. Osa neist on ilmunud või ilmumas ka "Tähekeses".
Autoriõigused kaitstud. Kasutamissoovi korral palun küsida aadressil pauleerik.rummo@gmail.com


*


HOOLSALT KAARTI UURIDES
UJUB MERES MÕÕKKALA
VÄGA TÄHTIS ON SEEJUURES
MIS ON KAARDI MÕÕTKAVA

OOKEANI TEISES KANDIS
SUPLEB KILPKONN SUJUVALT
ÜKSKORD TA MAAD TURJAL KANDIS
AGA HILJEM HÜPPAS ALT

KÜLL NAD ÜKSKORD KOKKU SAAVAD
MÕÕK JA KILP JA KILP JA MÕÕK
MÕNUSASTI JUTTU A´AVAD
MÕÕK JA KILP JA KILP JA MÕÕK

ÜMBERRINGI OOKE-ANN
SUUREM VEEL KUI MEIE VANN

*

SOOKURED SOOKURED
TEIE UHKED HOOSULED
RÕÕMUSTAVAD MIND

KRUU KRUU KRUU

TAHAKSIN KAH OLLA
TEIE MOODI LIND

KRUU KRUU KRUU


*

RANNAVEES HÕLJUB MILLIMALLIKAS
RANNA PEAL VAHIB MÄGIMULLIKAS
KAKS SÕRGA ROHUS KAKS SÕRGA VEES
ROOSAT MILLIKAT
ROOSAT MALLIKAT
ÕÕTSUMAS OTSE TA NINA EES

MULLIKAS PISTAB KOONU VETTE
MÕTLEB ET SAAB MILLIMALLIKA KÄTTE
KUI MERE TÜHJAKS JOOB
AGA NÄE MILLIKAS
AGA NÄE MALLIKAS
EI TAHA JÄÄDA NII OHTLIKKU RANDA
LASEB END LAINTEL MINEMA KANDA
MULLIKAS-PULLIKAS ÄRA NUTA
KÜLL MERI UUE TOOB


*

KUI ME OLEKSIME NÄKID
SIIS MEIL OLEKS KALASABAD
AGA PUUDUKS JALALABAD
SÄÄRED PÕLVED REIED

SIIS ME POLEKS MEIED!

*
Helistab sõber Vootele,
panen ta kõne ootele.
Helistab sõber Andres,
küsib, mis on mu aadress.
Ema, isa, suur õde, kõik helistavad reas
ja küsivad, on mul ikka soe müts peas.
See pole mingi teema
ja ajab mul vere keema,
millest muide mul hakkab vägagi soe,
nii et mingid mütsid siin üldse ei loe.
 
*
Oi-roi roboti pulmad,
dinosauruse tütar läks mehele
roboti nooremale pojale.
Kõigile suur au,
kellad lõid piu-pau
ja voorisid külalised,
karvased, sulelised –
kel kasuk, kel kirju sulestik,
tehti ka ilutulestik –
keset taevaseid telkisid
helkivad ööpilved kelkisid
ja virmalistegi firma
paistis väärikalt silma,
Linnutee kaardus kui poolkaar,
nii et imestas noorpaar,
ja lõpuks vulkaanidki siin ja seal
purskasid maailma,
purskasid maailma,
purskasid maailma veerekese peal!



 

Monday 10 November 2014



 Veel üks kimbuke, vist veidi suurematele kui too päris esimene.

 *
 
Minu ema on esimees,
isa ka mingi asjamees,
eesistuja kuskil.

Mina, kui autoga sõidame,
istun tagaistmel,
titetooli kõrval,
poekotid süles, nojah.

*

Hobune jookseb hooga,
ratsanik seljas rõõmustab,
mõlemad hirnuvad naerda.

Hobune jookseb hooga,
hüüüüppab üle tõkke
ja jookseb edasi.

Oleks mul selline hobune!
Oleks ma ise
selline tore hobune!

Saepuru lendab, küll on hea!

*

Täna on merel lained.
Ilusad suured lained.
Valgete servadega.

Ema ütleb: eile ei olnud,
oli jumala sile
nagu peegel päikse käes,
kahju et teie ei näinud.

Isa ütleb: homme on ka
kindlasti mingit muud moodi,
siis kui me mujal oleme.

Ei usu, ei taha!
Las olla alati selline
nagu see, mis mina näen,
nagu siis, kui mina näen!


*

Meri kohiseb, mets mühiseb,
seda ma olen kuulnud,
mulle on räägitud.

Ise elan keset maad,
metsani hulk maad,
meri ilmatu kaugel.

Las kasvan suuremaks,
siis kaevan mere suuremaks,
ütleme naabrite aiani.
Metsa kah kasvatan suuremaks,
tulgu kasvõi tuppa.

Vaat siis kontrollin järele
need kohina ja mühina jutud
omaenese kõrvaga!

Vanaema:
                Oh pojuke, tattninake,
                ei seks ajaks ole sul
                enam miskit kõrvakuulmist!

Vanaisa:
               Seks ajaks, pojuke, vererõhk
               paneb sul kõrvad kohisema
              metsa ja meretagi!

Vanad inimesed
ei võta midagi tõsiselt,
ainult üks lõhverdamine!

*

Harakas, ilus lind.
Linavästrik, ilus lind.
Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.
Tihane, lausa kodulind.
Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.
Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.
Ja hüüp, hüüp, hüüp soos
nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.
Kust ma tean, et üldse linnud?
Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

*

Kaks kõige kihvtimat heli:
lipuköite plagisemine
vastu kõrgeid lipumaste,
kui on külm ja kõva tuul,
ja teiseks see hääl, teate küll,
kui lömmis plastpudel
end jälle siledaks ehmatab!

*

Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju.

Teised laulsid, miuksed on
Jaani hobu valjad,
mina, et oh kuusepuu,
küll on su oksad haljad.

Teised jooksid, hüppasid
hooga üle tule,
mina püüdsin pihule
jõuluingli sule.

Sõnajalgu otsima
kadusid kõik varsti,
ma jäin sütel praadima
juppi verivorsti.

*

Särav päike särab
kärav tänav kärab
siin on aed ja värav
orav käbi järav

särav päike särab
järav orav järab
särav päike särahtab
aiavärav värahtab

aiavärav värab
järav orav järab
päike muudkui särab
kärav tänav kärab

see on kärav tänav
see on särav päike
see on värav värav
see on orav orav

särav muudkui särab
orav muudkui orab
tänav läheb mööda
teretab ja tänab:

„Tänan, tänan väga!”

Väga tänav tänav!











Tuesday 4 November 2014



Mõned vanamoodsad palad.


 Laste kirju emadele

*

Täna, kui rohelist ootasin, küsis äkki üks vanamees mu kõrval: „Poiss, kas sa oled kunagi mõelnud, miks on nii nagu on?”

Ei olnud mingi vastik vanamees, aga millegipärast ei meeldinud mulle. Seal keset platsi ohutussaarel oli väga kitsas ka,  palju inimesi ja ta oli liiga lähedal. Kui tuli roheline tuli, panin kiiresti minema, tema mu kõrval niisamuti ja üldse kõik, kes seal olid.

Kui üle tee saime ja ma otse edasi läksin, mõtlesin, et tükib minuga kaasa, aga tema just pööras mujale. Aga enne ütles veel: „Sa mõtle selle üle, miks on  nii nagu on.”

Tegelikult ma ei tea, miks ma sulle sellest kirjutan. See oli juba mitu tundi tagasi ja vahepeal täitsa meelest läinud.

Head ööd!

*
 
Tere, ema.

Käisin täna metsas jalutamas. Tädi Lii juba kartis, et olen ära eksinud, ja tahtis otsima hakata. Aga ma jõudsin enne koju. Sest  ma ei olnud ära eksinud.

Kas sa mäletad, kuidas sa ükskord ütlesid, et maailma kõige imelikum tunne on selline tunne, et sa ei sure mitte kunagi ära. Ja et sina oled vahel nõnda tundnud.

Ma ei mäleta, kas sa ütlesid „kõige imelikum” või „kõige parem”. Vist „kõige parem”. Või „kõige imelikum”.

Ma vist tundsin ka täna natuke seda tunnet, kui ma seal metsas olin. Seda ma tahtsingi sulle kirjutada.

Aga praegu ma ei saa sulle seda kirja ära saata, sest tädi Liil ei ole internetti, marki ega ümbrikut ja jalgratas on Juhani käes ja tegelikult mulle pisut liiga suur.

Kui Juhan homme hommikul ratta tagasi toob ja aitab sadula madalamaks panna ja kui tädi lubab, väntan sidekontorisse ja siis sa saad selle kirja juba ülehomme kätte.

Aga kuidas see ikkagi oli, kõige imelikum või kõige parem? Mina tundsin, et kõige imelikum. Või kõige parem. Või ikka imelikum. Kuidas see nii on, et ise ka ei tea.

Aga ära ei eksinud, ära ei sure ja kirja saadan ära.

*

Kui sa hakkad otsima seda oma suurt kruusi, mis on su lemmikkruus, siis ära parem hakka.

See oli keset lauda ja kui ma kiiruga sõin ja tahtsin laua teisest servast ruttu võikarpi võtta, lükkasin ta kogemata maha. Kruusi, mitte võikarbi.

Korjasin killud kokku ja viisin õue prügikonteinerisse. Just siis, kui tuldi  tühjendama. Nii et veeti kohe ära. Kaugele, kaugele.

Aga päriselt  polnud  nii. Päriselt  polnud kogemata. Päriselt käis Murr mulle  närvidele, kui ta saba püsti seal mööda seinaäärt hiilis nagu ma ei tea mis ja ma viskasin teda esimese ettejuhtuva asjaga. Mis oli kruus. Murr imestas ja jooksis ära. Korjasin killud kokku ja edasi sa juba tead.

Ja kui sa nüüd küsid, et kas ma kohe tahangi niisugune olla, siis mis sa arvad, mis ma vastan. Vastan, et tahan jah.

Ja kui sa seepeale küsid, et miks, siis mis sa arvad, mis ma seepeale vastan. Vastan, et kust mina tean.

Ja kui sa seepeale küsid, et kes siis teab, siis ma vastan, et kust mina tean, kes teab.

Ja kui sa seepeale teise tuppa lähed ja ukse klõpsti kinni paned.

Või kui sa laua taha istuma jääd ja kahe käega peast kinni hoiad.

Nagu ei tea mis.

Siis ma tahan, et oleks veel üks suur kruus, mis kogemata maha kukuks, nii et Murr imestab.

Ja nüüd ma rebin selle kirja katki ja viin prügikonteinerisse. Kaugele, kaugele.

*

Ema, vasta mulle ruttu –
kas valetada tohib?

Mul on ruttu vaja teada.
Palun vasta hästi ruttu.

*
 
Mulle meeldivad: lift, harilik trepp, liikuv trepp, liikuv kaldtee, keerdtrepp.

Ma käin kaubamajades liftide, liikuvate treppide ja liikuvate kaldteedega sõitmas ja harilikke treppe ja keerdtreppe pidi üles ja alla ronimas.

Ma ei taha midagi osta ega varastada ega süüa ega juua ega teiste inimeste kallal norida. Mulle meeldib liftide ja treppidega liikuda. See on väga huvitav. Vahel sõidan üles ja alla tulen jala ja vahel vastupidi. Tegelikult saab teha päris mitmeid kombinatsioone, kui lifte ja erisuguseid treppe on piisavalt nagu mõnes kohas teatavasti on.

Soovin sulle palju õnne tänase emadepäeva puhul. Mul on kahju, et kui sina minuvanune olid, siis kuuldavasti ei olnud selliste liftide ja treppidega kaubamajasid ja muid niisuguseid kohti.

Mul on sellepärast ka sinust kahju, et sa pead nii palju töötama ja teiste inimestega sekeldama ja sul ei ole aega liftide ja treppide jaoks. Aga mulle paistab, et sulle päris meeldib palju tööd teha ja teiste inimestega sekeldada ja kas sulle meeldikski rahulikult liftidega sõita ja mööda treppe ronida. Mõtlesin, et kutsun su emadepäeva puhul endaga kaasa, aga siis mõtlesin ümber ja ei läinud ise ka, sest sa võib-olla oleks sellest valesti aru saanud.

Ma arvan, et järgmisel aastal oleme mõlemad targemad.

Selle väikse asja, mis siin kirja juures on, selle ma leidsin eile liftist. See on sulle emadepäeva kingiks. See oli põrandal maas, aga ma pesin ta puhtaks. Emadepäeva puhul tuleb kingitusi teha, aga mina ei oska midagi osta, mul hakkab pea valutama.

Kahju küll, et keegi selle ära kaotas, aga kui see oleks talle väga tähtis olnud, siis ta oleks selle kindlasti kas või maa alt üles otsinud. Aga see oli mitu tundi lifti nurgas maas ja keegi ei olnud üles võtnud. Siis ma mõtlesin, et mulle on see palju tähtsam kui sellele kaotajale.

Kui sinule ei ole, võid minna ja anda see kaubamaja infoletti, ma ei pahandaks. Ehk siiski tullakse küsima.

Või veel parem, mine ja pane see sinna liftipõrandale tagasi. Küsi enne mu käest, mis kaubamaja ja milline lift.

Ja kui sa juba oled sinna läinud, siis niipalju sul ikka aega on, et mõned korrad sõita.

Ja ära siis treppe ka unusta. Ja liikuvat kaldteed.



*



Ema, kui koju jõuad, helista kooli ja ütle, et mind täna varem koju lastaks. Vello ütles, et hakkavad täna katusele uut harjalauda panema, sa vist ei teagi. Koolis on laulutund sel ajal, ma niikuinii viisi ei pea, segan teisi. Sa ei taha helistada, aga ole inimene, eks. Mõtle ise, mis ma seal laulan ja teisi segan, eks. Seda harjalauda minu eluajal teist korda kindlasti enam ei panda, Vello ka ütles. Eks.

*


Armas ema/isa. Ma hakkan nüüd minema.

Ma lähen üksi/sõbraga/kolmekesi/neljakesi. Ma/me olen/oleme aru saanud, et mulle/meile siin ei meeldi.

Ma/me ei lähe ei-tea-kuhu, vaid mägedesse/kõrbe. Mäed/kõrb on sellepoolest hea(d), et nad/ta on kõrged/tasane. Näeb hästi kaugele, kui teist mäge ees ei ole. Kõrbes ja kõige kõrgema mäe tipus ei ole.

Kaugele on sellepärast hea näha, et siis on tunne, et näed kaugele.

Ära siis muretse. Kuni aku pole veel tühjaks saanud ja on levi, saab helistada. Aga pärast ka ära muretse. Parem ole minu/meie üle uhke. Ma/me tean/teame, mida ma/me tahan/tahame ja ma/me viin/viime selle täide.

Ma/me tulen/tuleme/ei tule varsti/ükskord/kunagi koju tagasi. Kui olen/oleme suureks saanud. Mägedes/kõrbes on puhas õhk ja näeb kaugele. Silmapiiri taha. Kes tahab. Silmapiiri tagant tuleb see, mis vaja. Ma/me lähen/läheme talle vastu.

Ma lähen palja jalu, aga saapad on kaasas. Ja müts. Ja väikene märkmik.

Head aega siis! Tervisi kõigile!